Ränidioksiid sisaldab oksüdeeritud räni. Vees lahustunud ränidioksiidi (SiO2) nimetatakse ränihappeks. Kristallilises vormis mineraalsena looduses esinevat ränidioksiidi nimetatakse ka kvartsiks.
Ränidioksiid, E-551, on looduslik anorgaaniline maitsetu mineraalaine, mis vaevu imendub organismis.
Ränidioksiid võib olla kahes erinevas vormis – kristalliline või amorfne. Kristallilisel ränidioksiidil on korrastatud võrkstruktuur, samas kui amorfne räidioksiid on struktureerimata. Amorfse ränidioksiidi tarbimisega terviseriske ei kaasne.
Vajadusel kasutatakse ränidioksiidi paakumisvastase ainena osa koostisosade stabiliseerimiseks. Tarbimise kogustele ülempiiri seatud ei ole.
Räni lisatakse vahel toidulisanditesse ka aktiivse koostisosana, aga selleks, et see kehas imenduks, peab see olema orgaaniliselt seotud, näiteks agarikuga.
Osakese suurus on üle 100 nm. Mure selle lisaainega on, et pole võimalik tagada, et nanosuuruses räniosakesi (näiteks alla 100 nm) ei esine.
Ränidioksiidi leidub mitmes erinevas variandis, olenevalt sellest, millega teda segatakse. Termin „veevaba kolloid“, nagu võib näha ravimites, on täiesti kuiv versioon. Kolloidne tähendab, et osakesed jagunevad ühtlaselt ilma sadestumata. See on võimalik, sest osakestel on sama elektriline laeng ning seetõttu nad tõrjuvad üksteist. See omadus esineb ka kolloidhõbeda puhul.
